Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/207

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 206 —

juhtsõna. Terwe põlluasjanduse sean uuele järjele.“

„Kas Teie uuenduse-plaanides weel üks punkt ei seisa?“ küsis Juliette lühikese tumma waheaja järele.

„Missugust mõtlete?“

„Ihunuhtlust. Kas Teie seda toore keskaja koledat jätist oma mõisas ka mitte kolikambrisse ei heida?“

„Ja, preili Marchand, ka selle peale olen mõtelnud,“ wastas Herbert. „Uue, warsti ilmuwa seaduse järele ongi mõisniku poolt mõistetawa koduse karistuse määr palju madalamale seatud: oma leiwawanema-õigust mööda wõib ta teenijat, töörahwast ja päewilisi wastupanemise, hooletuma töötegemise wõi rahurikkumise eest ainult 18 witsahoobiga karistada, ehk teda kaheks päewaks wee ja leiwa peale kinni panna, kuna see nuhtlus siiamaani harilikult kuni 50 hoobini ulatas. Mul on nõu, ihulikku karistust ainult kõige tungiwamatel kordadel tarwitada.“

„Siiski? Teie ei taha ihulikku karistust mitte täieste kõrwale heita?“ küsis Juliette kohkunud healega.

„Aegamööda, preili Marchand! Mõtelge ometi, et mulle, kui ma selle karistuse kõrwale heidaksin, mingit wõimu kätte ei jääks, mille abil oma majas teenijate ja tööliste seas korda wõiksin pidada! Nende seas on palju tooreid, pahuraid, hukkaläinud inimesi.“

„Aga Teile jääb ju wangistuse karistus ja wist ka rahatrahw?“

„Armas sõber,“ wastas Herbert wiisaka naeratamisega, „Teie peate mind wabandama,