— 207 —
kui tõendan, et Teie kaastundlik süda ja hell inimese-armastus, millest ma wäga lugu pean, selles asjas oma nõuetega wõimaluse piiridest üle lähewad. Teie ei tunne weel maad ega rahwast, preili Marchand! Mitte ainult mõisnik kui majaisand ja mitte ainult mõisapolitsei kui walitsuslik ametikoht ei nuhtle süüdlasi ihulikult, waid seda teewad ülepea kõik meie alamat liiki kohtud: talupoegade eneste wallakohus ja sellest ning mõisapolitseist kõrgem maakohus ehk haagikohtunik. Meie karistuseseadused terwes riigis põhjenewad teatawa piirini ihunuhtluse peal, ja et lugu nii on, tuleb küll üksnes sellest, et seaduseandjad kindlaste teadwad: meie maal ja meie rahwaga ei saa ilma selleta läbi.“
„Aga see rahwas on ju nii wagune, nii roomaw alandlik,“ tähendas Juliette.
„Jah, sellepärast, et ta kindla walitsuse all seisab, et ta kardab. Heitke aga ära, mida ta kardab, siis on waikus ja alandus warsti möödas.“
„Ei, paruni-herra,“ wastas Juliette Marchand waba, rõemsa kindlusega, „selle arwamise wastu wõitlen ma kõige jõuuga. Wabadus pole weel kuskil ega kunagi toorestades, kombeliselt rikkudes rahwaste kohta mõjunud — see mõju on ainult wägiwallal. Nagu wägiwald ise toores on, nii wõib ka wili, mida ta külwab, ainult toorus olla.“
„Ma olen ju, nagu öeldud, selle poolt, et ihunuhtlus kaoks,“ kõneles Herbert edasi, „aga ta wõib ainult aegamööda kaduda, mitte äkitselt. Mis Te selle kohta, preili Marchand, ütlete, kui ma Teile igapäewaste nähtuste jä-
