— 224 —
„Miks siis, laps?“
„Ta on halp, edew, täispuhutud elukas! Meil on täna suurem seltskond kui kunagi enne. Kui ta sellelt kiitust saab, siis mõtleb ta enesest, ei tea mis!“
„Aga kudas ma wõin teda laulmast keelata, kui wõerad seda soowiwad?“
„Kui proua von B. ja herra von M. on laulnud, siis anna lihtsalt märku, et tants uueste algaks. Tee seda, armas mamma!“
„Hea küll, mu laps!“
Ja proua von Heidegg suudles tütart põse peale.
Kuid Adelheidi nõuu läks paraku nurja. Seltskonnas oli palju neid, kes ilusa prantslase südant-sulatawat laulmist kuulnud, ja need ei tahtnud sellest lõbust ilma jääda. Waewalt oliwad proua von B. ja herra von M. oma kaksilaulu lõpetanud, kui Saksa ja Prantsuse keeli preili Marchandi järele hakati nõudma. Proua von Heidegg ruttas küll Juliettele käsku andma, kohe tantsuks mängima hakata, mis ka sündis; aga selle wastu protesteeriti waljuste, iseäranis nooremate herrade poolt, ning hambaid kiristades pidi Adelheid kannatama, et wihatud wastane noodilehega pealtkuulajate ette astus ja laulma hakkas. Tema kaasmängijaks oli koguni proua von S. heitnud, kellega Juliette wiimasel weerandtunnil muusika üle juttu ajanud.
Niipea kui prantslane laulma hakanud, läks Adelheid saalist wälja. Ta wärises wiha pärast, ta wäiksed, walged käekesed kiskusiwad kronksu, aga siiski ei maldanud ta nii kaugele minna, et ta seda hõbeselget, hingesse woola-
