— 225 —
wat kellakuminat poleks kuulnud, mis saalis praegu pealtwaatajaid liigutas ja waimustas. Nagu tahaks ilus paruni-preili oma mõrudusekarikat põhjani tühjendada, kuulas ta ukse tagant seda kiidutormi pealt, mis ta wastasele osaks sai, ning pidi wälja kannatama, et see üleüldise nõudmise peale weel kaks laulu niisamasuguse tagajärjega ette kandis…
Kui tants peale hakanud, läks Adelheid saali tagasi ja leidis mamma wäga pahaselt eest. Emaliku kadedusega märkas proua von Heidegg isegi, et see „teeniw inimene“ tema majas oma iluduse ja omaduste tõttu osa hakkas mängima, mis tema seisukorraga enam kokkukõlas ei seisnud, ja et ta proua kalli tütrekese peale otse warju kippus heitma. Proua meelepaha oli seda suurem, et tal miskit abinõuu käepärast polnud, millega selle mõju wastu wõidelda.
„Ma ei wõinud seda keelata, armas laps,“ ütles ta tütrele tasahiljukeste. „Aga ma tahan temale parajal ajal märku anda, et ma tema trallitamist oma saalis ei salli.“
Adelheid surus hambad tummalt kokku ja laskis oma ilusad, tigedad silmad luurates ringi käia. —
Herbert tantsis nüüd enamiste seisusekohaste naisterahwastega, kuna Juliette Marchand, ehk küll klawerimängust herra Lustigi läbi warsti wabastatud, istudes pealt waatas, tantsukutsed tagasi lükkas ja wiimaks saalist teistesse ruumidesse kadus.
Kümme minutit hiljem otsis teda Herbert ühest wana paruni kirjutuse-toa kõrwal olewast kambrist üles, kus raamatukogu seisis. Preili Marchand istus akna peal ja luges, kui noor
