— 226 —
parun sisse astus. Tuba oli waikne. Ainult üksikud nõrgad helinad tantsumuusikast kostsiwad siia.
„Nii kaugele ja nii üksikusse paika põgenenud?“ küsis noor Heidegg, taskurätikuga higi palgelt pühkides.
„Ja, ma olen weidi tüdinenud!“
„Aa, tüdinenud! Kas Teile meie herrad ei meeldi?“
„Oo ja, herra von S. meeldib mulle wäga.“
„Aga see on ju naisemees!“ naeris Herbert.
„Ma ei loe seda weaks.“
Heidegg laskis enese ühe wana, nahaga ülelöödud leentooli sisse maha ning kahmas ka omale nagu asjaks ühe raamatu kätte. Kuna ta selle lehti soris, käisiwad ta pilgud Juliette poole, kelle nägu laua peal põlewa lambi täiel walgusel kumendas.
„Ma otsisin Teid, preili Marchand,“ ütles parun pikema tumma waheaja järele korraga.
Juliette waatas raamatu pealt üles.
„Mind? Mis tarwis?“
„Ma tahtsin Teid Teie laulmise eest tänada! Mu põues wäriseb praegu weel imeline pühalik kaja.“
„Tänan kiituse eest, paruni-herra!“
„Ja ma tahtsin Teile weel midagi öelda, preili Marchand. See on weel „imelikum.“ Peastke mind ometi kord sellest peamurdmisest, mis Teie heal, weel rohkem aga Teie nägu, Teie terwe olewus minule sünnitawad! Minu meelest on nimelt, kui oleksin Teie healt juba ennemine kuskil kuulnud, Teie nägu, Teie silmi, suud, lõuga, Teie terwet kuju juba ennemine näinud. Ja ometi ei tule mulle meelde, kus see wõis
