Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/228

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 227 —

olla! Esimesest silmapilgust saadik, kus Teid nägin, tekkis mulle see küsimus meelde, ja ta on mind siiamaani piinanud, ilma et ma wastust leiaksin.“

Juliette tõi silmad tõsise tunnistamisega nooremehe peale.

„Seda ma ei tea, herra von Heidegg! Mina ei ole Teid mitte ennemine näinud kui siin mõisas.“

„Kas Teie Preisimaal olete wiibinud? Wahest Berlinis?“

„Ainult läbi sõitnud. Lõuna-Saksamaal olin kord mõne kuu — Münchenis.“

Herbert raputas pead.

„Seal pole ma käinud.“

„Teid petab wist minu sarnadus mõne teise inimesega?“

„Seda olen isegi mõtelnud, aga otsusele jõudnud: ei!… Ma olen omale aga lõpuotsuse teinud, mis wägise õigeks kipub jääma. Kas tahate seda kuulda saada, preili Marchand?“

„Ja,“ kostis neiu imestawa pilguga, kuna paruni silmad laialt, uuriwalt ja isewärki tõsiselt tema näo peal wiibisiwad.

„Ma usun nimelt, et ma Teid kunagi pole näinud,“ algas parun Herbert. „Ma pole Teid sellel täiusel näinud, nagu Te praegu mu ees istute, wähemast mitte oma lihaste silmadega. Ma olen Teid ainult jao-kaupa näinud. Ma nägin kord Teie silmi, teine kord Teie kaela, kolmas kord Teie lõuga, neljas kord Teie suud — ja nõnda edasi… Teie ei mõista mind?“

Juliette raputas pead.