Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/229

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 228 —

„Meie jõuame warsti selgusele. Nagu teada, tuleb elus harwaste ette, et Teile ühe inimese juures wõi külles kõik meeldib, millest selle inimese nägu ja kuju koguneb. Teie leiate oma isikliku maitse järele tema pea ilusa olewat, tema kael ei meeldi Teile aga mitte, wõi Teile ei meeldi see wiis, kuda ta oma pead kannab; Teie leiate tema silmad ilusad wõi wähemast ligitõmbawad olewat, aga tema suu, wõi lõua, wõi nina juures on midagi, mille kohta Teie soowiksite, et see mitte nõnda ei oleks; Teie leiate tema kaswu kena olewat, aga Teid pahandab tema käik, tema keha-liigutamine. Ja kudas tunnete ennast alles petetud, pahandatud olewat, kui ilusast, nõiduwast suust korraga inetu heal tuleb! Nõnda on lugu elawate inimestega. Seesama lugu kordab ennast, kui meie maalisid ja kujusid waatleme. Meie isiklik maitse ja tundmus, mille järele meie ju kõige üle otsustame, teewad siin niisamasuguseid wahesid meeldiwa ja mitte-meeldiwa, rõemustawa ja pahandawa wahel.“

„Seda ma mõistan,“ tähendas Juliette.

„Hea küll. Kas on Teie meelest tõenäoline, et inimese peaaju, wõi ütleme luulewõim, kõik need meeldiwad osad, mida silm määramata arwul ja määramata aja jooksul paljudes paikades elawate ja eluta kujude juures ükshaawal on näinud, kokku kogub ja alal hoiab ning neist siis ise täielise inimese ühte seab, inimese, kelle wälimus kõiki neid tingimisi täidab, mis räägitawal isikul inimese kohta on, kes temale peab meeldima — igas asjas meeldima?“

„See tähendab — Teie arwate, et inimese luulewõim nähtawast ilmast kogutud ainete järele omale inimese paleuse loob?“