Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/230

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 229 —

„Ja.“

„See on wõimalik. Meie luulewõim ei saa ju mujalt aineid kui nähtawast ilmast.“

„Kas Teile, preili Marchand, on niisugune inimene silma alla juhtunud, keda nähes Teile tungiw küsimine pähe tekkib: kus oled sa teda enne näinud, kus tema healtki enne kuulnud, kuna Te wiimaks otsusele jõuate, et Teie teda kunagi pole näinud ega kuulnud?“

„Ma ei mäleta. Aga peab siis niisugune inimene ainult meeldiw olema? Kas ei wõi luulewõim ka mitte-meeldiwa inimese kuju sel wiisil kokku seada?“

„Seda ma ei tea. Mulle pole seda juhtunud. Ma arwan aga, et kui meie omale paleusi soetame, siis need ikka meeldiwad on. Kuid ime pole mitte selles, et meie omale nähtawast ilmast kogutud ainetest paleuse loome, waid selles, et see paleus meile korraga elusalt wastu astub. See ime on minule juhtunud.“

„Teile?“ küsis Juliette, kuna imelik pitsitaw tundmus ta hingamist takistas, nii et ta näost ehmatus paistis.

„Ja, minule,“ kostis Herbert. „Mul on õigus, kui ma tõendan, et ma Teid enne olen näinud ja ka mitte ei ole näinud, et ma Teid jao-kaupa olen kogunud, kuni Teie kuju mu waimus walmis sai. Seda walmis-saamist märkasin ma alles, kui ma Teid elawalt enese ees nägin — ei, ma märkan seda täiel selgusel ja kindlusel alles tänasest õhtust saadik, alles praegu…“

Kumbki neist polnud seda ilusat ruuget neiupead tähele pannud, mis paari minuti eest praokile jäänud ukse wahele ilmus ning millest