Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/231

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 230 —

kaks kena ja praegu siiski nii inetumat silma kiirgawa pilguga tuppa piilusiwad. See peakene kadus nagu wari, kui Herbert ennast tooli peal liigutas. Ja kui ta nüüd oma wiimaste sõnadega koolipreili poole pööras, tõmmati uks äkitselt lahti ning proua von Heideggi kalk, lõikaw heal sai kuuldawaks:

„Herbert!“

„Ja, mamma!“

Ta tõusis kähku püsti ja ruttas ukse poole.

„Ma tahaksin teada saada, mida see tähendab?“

„Mis siis, mamma?“

„See widewikutund siin üksikus kambris koolipreiliga!“ (Proua von Heidegg pani sõna „koolipreili“ peale iseäralist rõhku). „Sa tead ju, Herbert, et sul wõeraste wastu kohuseid on!“

„Need ei ole mitte üksnes minu wõerad.“

„Ükskõik! Igal puhul ei peaks sa ennast seltskonnast ära laskma meelitada…“

„Meelitada? Mind pole keegi meelitanud, mamma.“

Kuid tema wastust ei pandud tähele; paruniproua pööras „meelitaja“ poole.

„Ja Teile, preili Marchand, pean ma tähendama, et ma oma majas niisuguseid — kuda ma pean ütlema — niisuguseid korratusi ei salli. Teil wõiwad ju sellest, mis kõlblik on ja mitte kõlblik ei ole, iseäranis kaugele ulatawad arwamised olla, aga ma pean Teid paluma, neid minu majas makswaks tegemata jätta.“

Juliette oli üles tõusnud.

„Ma ei ole millegi kõlbtuse-seaduse wastu eksinud, paruni-proua!“