Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/232

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 231 —

„Mitte? Kentsakas!“ Ja proua waatas pilkawa hirwitamisega Juliette pealt Herberti peale, ja siis mööda toaseinu ringi. „Ma tahaksin siis teada saada, miks Teie mitte klaweri taga ei istu?“

„Ma olen tüdinenud.“

„Tüdinenud? Siin-istumiseks mitte?“

„Ma olen mängimisest tüdinenud, paruniproua, ja siia tulin ma ennast lahutama. Et ma siia mitte üksina ei jäänud, pole mitte minu süü.“

„Mamma, sa teed preili Marchandile ülekohut,“ wõttis nüüd Herbert wiisaka, aga kindla, julge healega sõna. „Mina otsisin preili Marchandi siit üles, wõtsin tema juures istet ja ajasin temaga juttu… Ma usun, preili Marchand on meie kodakondne, kellega meie kõik igal ajal ja igal pool wabalt läbi wõime käia. Ma ei näe selles mingisugust ülekohut, et meie siin raamatukogus istume, mis igaühele lahti on.“

Proua von Heidegg ei teadnud tõeste midagi, mis tal selle wastu oleks ütelda olnud; seepärast hüüdis ta ainult:

„Wait, Herbert! Meie kõneleme selle asja üle weel“ — ja koolipreili poole pöörates: „Et Teie tüdinenud olete, siis wõite magama minna!“

Herbert ja Juliette astusiwad proua järele kambrist wälja. Kui esimene jala kirjutusetuppa pistis, nägi ta, kuda sealt üks walge kleit põgenes, krinoliniga silmapilguks ukse wahele kinni jäi, siis aga teise ruumi kadus…

Herbert teadis, kes ema siia juhatanud.

Kui ta wäikesest saalist läbi sammus, nägi