Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/233

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 232 —

ta oma kõige wanemat õde kahe „ümardaja“ wahel seiswat ja kuulis teda heleda healega naerwat. Neiu silmast lendas nii rõemus, läikiw pilk wenna poole, et see tahtmata weidi peatas. Siis aga pühkis Herbert ühe tolmukibeme oma käise pealt maha ning astus õest püsti peaga mööda. —

Juliette oli õnnelik, et ta oma tuppa wõis kaduda. Ta pea kihas mõtetest, ta rind pakitses tundmustest. Weel kunagi polnud ta rahu ja puhkuse järele nii elawat tungi tundnud kui praegu.

Enne kui ta oma tuppa jõudis, pidi ta aga weel midagi nägema, mis ta põues õhetawale mõrudusetundmusele kombelise jälkuse juurde lisas. Juliette pidi, et oma tuppa minna, kaunist pikast wahekojast läbi minema, mis majaruumid pikiti kahte ritta jaotas. Ühest walgustatud wõeraste-kambrist, mille uks lahti seisis, mööda minnes, nägi ta seal kahte inimest seiswat. Üks oli see pikk noor krahw, kes tunni aja eest saalis talupoegade toorust ja üleannetust siunanud; ta oli seljaga ukse poole. Tema ees seisis toatüdruk Mai puhtas riides, helewalge põll ees, ja hoidis theebretti käes, kuna krahw klaasist wett jõi. Klaasi pahemas käes hoides, leidis see uhke, kõrgeste haritud ja weel kõrgemine sündinud kulturakandja kohase olewat, parema käega toatüdruku rinna külge tikkuda, nii et Mai kergeste karjatades ja kõrwuni punastades tagasi kargas… Säherduseks lõbuks polnud see taluinimene krahwi herrale mitte liig madal…

Nagu taga kihutatud, põgenes Juliette läbi wahekoja oma toa poole, langes seal täies