Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/234

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 233 —


piduriides sohwa peale ja peitis oma näo käte sisse…

All saalis küsiti tema järele. Proua von Heidegg seletas kõige suurema südamerahuga, preili Marchand paluwat ennast wabandada — ta pidanud ägeda peawalu pärast seltskonnast lahkuma.



12.

Wiimane abinõuu.

Ühel heal päewal aprilli-kuu algusel sai Huntaugu peremees mõisast käsu, ta pidawat opmanni jutule minema. Mihkel arwas, et ehk uuest kohast tahetakse rääkida, sest Jüripäew polnud kaugel, ja läks rõemsate lootustega teele. Aga ta nägu wenis pikaks ja ikka pikemaks, kui opmann kutse põhjust hakkas seletama.

„Mihkel, sul on noor, wiks tütar kui maasikas kodu,“ algas Winteri isand oma raswase, wänge ja alati kähisewa healega.

„On küll, opmanni herrad.“

„Päris kahju oleks, kui niisuke ilus tüdruk külasse jääks jämedat talutööd tegema; niisuke peaks peenema ameti peale saama, siis saaks ka peenema mehe.“

„Ta ju mu ainuke kodune laps — täib mul teda siis peenema ameti peale anda, ehk kuhu?“

„Mõisa, Mihkel! Ma kihutasin oma tüdruku ta suurte lõugade pärast minema. Nüüd on mul tüdrukut waja. Saada Miina mõisa!“

Mihkel kohkus ära. Seks oli tal mitu põhjust. Kõige pealt oli ju üsna pöörane mõte, oma ainust palgata töölist teise teenistusesse anda;