Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/235

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 234 —

teiseks oli opmann Winter terwele wallale õela, toore inimesena tuttaw, kelle juures tüdrukud ialgi kaua ei seisnud, sest et ta neid wähema kui süü eest peksis, ning kolmandaks teati, et ta oma suurt meelewalda mõisas naisterahwaste wastu ta teisel wiisil kurjaste tarwitas: kui awalik arwamine õigust rääkis, siis oli wallas wähemast pool tosinat „kasulapsi,“ kellel kõigil üks isa oli, ja seda isa ei otsitud mitte külapoiste hulgast.

„Opmanni herrad naljatawad wist,“ ütles Huntaugu peremees alandlikult. „Miina läheb ju warsti mehele — Kubja-Pritsule, nagu herrad teawad, — ja siis peaksite jälle uut tüdrukut otsima.“

„Kubjas mulle teda ju ise soowitaski,“ wastas walitseja. „Tüdruk ei andwat teisele külas ligi — Prits arwab, et see mõisas paremine läheb, kus tüdruk alati ta ligidal ja silma all on. Tuleb aeg kätte, et tahawad pulmi teha — ega mina keela!“

„Prits soowitas?“ kordas Mihkel wenitawalt. „Sellest põle ta mulle sõnagi lausund!“

„Ta saand ju seks aega: alles eile rääkisime,“ seletas opmann, lisas aga siis käskiwalt juurde: „Mis seal nii palju aru pidada ja kaubelda! Mina tahan sinu tütart omale tüdrukuks saada, sina saadad ta homme mõisa, ja asi nudi!“

„Opmanni herra ehk lubawad —“

„Midagi ei luba ma! Ära hakka siin pikemalt jörisema! Ise weel mees, kes paremat kohta ootab! Kas sul häbi põle!“

„Miina ei oska ju põrmugi saksa maja peent tööd — opmanni herra ehk põle rahul —“