— 240 —
„Opmann küsis minu käest,“ seletas Prits edasi, „et kas ma tema jaoks wiksi tüdrukut ei tea. Miks ei, mõtlesin mina, kõige wiksim on Huntaugu Miina, ja kohe ütlesin talle seda. Ma usun, sa soad oma eluga siin rahul olema.“
„Eks soa näha.“
Prits istus köögilaua serwa peale, tehes, nagu oleks tal majas täieste waba woli. Wana inimene, aidamehe ämm, oli köögist wälja läinud.
„Kuule, Miina,“ wõttis kubjas pikema waikimise järele sõna. „Olgu see elu siin nii hea kui tahes, aga ma arwan, et sa kauemaks ajaks siiski teise teenijaks ei jää, ja külasse tagasi ei taha sa koa enam minna. Ütle ometi kord otsekohe südame pealt ära: kas tahad minule tulla, wõi ei?“
Miina waatas mõttes pliidi all pragisewa tule sisse, mille punakas paiste tema ilusa priske näo peal kumendas.
„Sa tead ju, Prits, et ma mitte ei taha,“ kostis ta pehme, sõbraliku healega.
„Aga miks siis mitte?“ hüüdis kubjas, ja ärkaw wiha wärwis ta näo tõmmuks.
„Meie ei ole üksteisele loodud, Prits,“ kõneles Miina wagusal, lepitawal ja ühtlasi trööstiwal healel edasi. „Seda sa peaksid juba ise ära nägema. Minu weri ei tõmma mitte sinu poole — ma tunnen seda selgeste oma südames.“
„Aga Uuetoa sulase poole tõmmab?“
„Olgu sellega, kuda on, aga sinu ja minu wahe on nii, nagu ütlesin. Kuule, Prits, ole ometi mõistlik mees, löö minust lahti, otsi
