Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/246

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 245 —

ohwriks teha, wõi süüd endiste teenijate ärakannatamatu hooletuse, laiskuse ning kelmuse peale weeretada. Enam kui ükskord ütles ta Miinale, kui ta teda jälle kord kiitnud:

„Näed nüüd isegi, et minuga iga õige inimene läbi saab! Oled sa minu suust paha sõna kuuld? Kas ma ei pea sinust lugu nagu oma õest? Need, kes mind siunawad, on wargad, laisklejad ja wastased, kellele ükski peremees hea küll ei ole, ja olgu ta kas wõi ingel.“

„Ma ei wõi nuriseda,“ wastas Miina — hoolimata sellest, et talle opmanni piiluw pilk, mida ta nii tihti oma näo peal tundis wiibiwat, sugugi ei meeldinud.

Esimese paha sõna kuulis Miina oma leiwawanema suust järgmisel juhtumisel.

Ühel õhtul oli Päärn teda jälle waatama tulnud. Ta istus nagu kunagi ukse kõrwal pingi peal ja waatas tüdruku toimetamist pealt. Seal läks wäline uks lahti ja Kubja-Prits astus sisse. Wihatud wastast eest leides, kahwatas ta ära; Miina märkas, kuda ta kollakad silmad tuld lõiwad. Ta keerutas paar korda nagu wihane kukk köögipõrandal ringi, siis pööras teomehe poole:

„Mis niisuke siis weel mõisas ümber kolab! Kas sa ei tea, kust tee Uuetoa sauna poole läheb?“

„Kas sina siis ei tea, kus kubja tuba on?“ wastas Päärn julge rahuga.

„Lõuad pea!“ kärgatas Prits kõrgilt. „Mina wõin käia, kus tahan — seks olen mõisa sundija! Sina aga tee, et siit silmapilk kaod!“

„Kas sinu käsu peale?“ wastas Päärn oma