— 246 —
wägewat keha sirutades. „Mul seesama õigus siin olla kui sinul.“
„No, seda tahaksin näha soada!“ kriiskas Prits, kelle suu äärde kollakas waht ilmus. „Kohe korjad oma kodid siit köögist, wõi ma lähen opmanni juure, ja siis on sul jälle hea saun walmis.“
Päärn jäi paigale kui kaljutomp. Prits näis nõuu pidawat, kas waenlasele ise kallale karata, wõi muud abi otsida. Juba seadiski ennast hüppamisele walmis, kui Miina ta käewarrest kinni hakkas.
„Olge ometi mõistlikud,“ hüüdis ta paluwalt. „Teie olete mõlemad wõeras majas ja lähete siin riidu! Seega tahate üksi mulle paha teha. Kui opmann seda kuuleb, siis pean mina Teie pärast tapelda soama.“
„Siis aja see lontrus seal uksest wälja!“ hüüdis kubjas kähisewa healega.
„Pearn, ole mõistlik ja hakka minema,“ palus Miina.
Aga ta tundis seda „wastast hunti“ liig wähe, kui arwas, et ta waenlase eest taganeb, kui näeb, et see seda oma wõiduks loeb. Päärn sülitas nurka, toetas ennast weel laiemalt pingi peale ja wastas kindla rahuga:
„Ei, ma jään weel istuma!“
Nüüd kiskus ennast Prits Miina käest lahti ja tormas uksest, mis opmanni tubadesse wiis, tulitse-jalu sisse. Miina teadis, et Winteri herra kodus oli. Ta istus kontoris, nagu ta oma kirjutusetuba kutsus, ja oli mõisa äriraamatute kallal töös.
„Pearn, mine ära! Mine nüüd ometi
