— 247 —
ära!“ palus Miina ristis käsi tõstes. „Sa tead ju, mis nad sulle jälle teewad!“
Kuid Päärn oli juba nii wisa wastupanekutuju sees, et kõige ärdamal palwel ta kohta enam mõju polnud.
„Miks ma peaks ära minema? Ma põle ju kurja teind,“ wastas ta tumeda, ähwardawa näoga.
Nüüd kuuldus wali kärkimine toast. Silmapilk hiljem ilmus opmanni herra tulipunane nägu ukse wahele. Tema selja tagant lipsas kubjas kööki.
„Wälja!“ karjus opmann wahutawa wihaga Päärna ja Pritsu poole. „Wälja sina — wälja mõlemad! Minu köögis ei ole teil kummagil midagi otsida — sinul ka mitte, Prits!“
„Aga opmanni herra,“ püüdis kubjas enese eest seista.
„Wait!“ karjus herra Winter. „Ma olen sind juba liig tihti siin näind. Kas mõistad, et ka sinul siin midagi asja ei ole! Kasi oma korterisse!… Ja sina, teomees, mis sa, lurjus, siin wahid? Kas sa ei tea, kus küla on?“
Niihästi kubjas kui ka teomees arwasiwad nüüd paremaks, kadumise peale mõtelda. Prits oli esimene, kes kui tuul kadus. Ta tundis opmanni äkilist wiha ja teadis, et iga wasturääkimine ainult õli tulde kallaks. Pikkamisi kobis ka Wõllamäe Päärn uksest wälja.
„Miina,“ pööras opmann Winter nüüd walidalt oma tüdruku poole, „ma ei salli mitte, et sa minu köögist niisukese turu teed! Ma ei taha siin ühte ega teist enam näha saada. Ma tean ju, et nad mõlemad sinule ligi topiwad, aga ma tahan oma majas korda pidada, kas
