Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/25

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 24 —

mitte werd näha!… Parun ei naera aga mitte, waid hüüab waljult:

„Ma saadan su haakenrihtri juure!“

„Kas mõisas witsu ei ole?“ küsib Päärn.

Parun wahib talle otsa, pöörab siis selja, kõnnib mõne sammu edasi-tagasi, urgitseb oma kepi-otsaga maad ja küsib wiimaks:

„Mõisa witsad on sulle siis armsamad kui haakenrihtri omad?“

„Armsad pole nad mulle kumbki,“ wastab teomees. „Aga kui paruni herra mind aagrehi juure soadab, siis peab paruni herra mulle kirja kaasa andma, ja kas paruni herral seda tööd ja tüli waja on?“

Wõllamäe Päärn teab nimelt oma õe käest, kes mõisas toatüdrukuks on, et paruni herra kõigist maailma asjadest midagi nii wäga ei wihka kui kirjutamist. Iga kirja — ka kõige lihtsama — kallal istub ta mitu tundi, on wihane kui lõwi, karjub igaühe peale, kes tema uksest sel ajal mööda läheb, loobib ühe sule teise järele nurka ja wiib, kui kole töö wiimaks walmis, ta proua kätte parandada. Proua teeb aga kirjast hoopis uue kirja, ja selle peab siis parun ümber kirjutama. Seejuures wannub ta kui pagan, ja ta tuju on terweks päewaks rikutud.

Wõllamäe Päärn teab siis wäga hästi, mida ta „paruni herra töö ja tüliga“ tahab öelda.

„Kui ma teaksin, et sa meelt parandaksid, Päärn, siis ei saadaks ma sind mitte haakenrihtri juurde,“ ütleb parun oma suuri hallisid wurrusid keerutades.

„Paruni herra teab, et aagreht ka mitte