Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/26

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 25 —

suur meeleparandaja ei ole. Paruni herral on ehk minu kadund isa weel meeles?“

Päärn ütleb seda healega, millest tasane wärin wälja kuuldub, ja ta mõnus, rahuline nägu on korraga hirmus tõsiseks muutunud.

Ka paruni palgel on muutust märgata. Ta pahem silma-äär hakkab tuksuma, ta pikad wurrud liikuma, ja ta nihkub teomehest pisut, pisut eemale…

„Hea küll, Päärn,“ ütleb ta, „sa pead mõisa tallis wiiskümmend soolast saama.“

„Nelikümmend, paruni herra, ja mitte soolast,“ wastab teomees.

„Sa tingid? Hea küll — nelikümmend, aga nelikümmend soolast! Ja nüüd pea lõuad!“

Seega pöörab parun Heidegg Kulbi Kaie poole, kes terwe aja nuttes ja lõdisedes Päärna selja taga seisnud.

„Mis su nimi on?“

„Kai!“

„Kelle waim sa oled?“

„Tooma-Tõnu Mihkli.“

„Sa oled kubjast sõimand — saad mõisa tallis kolmkümmend soolast.“

„Kulla, pai paruni herra —“

„Wait!“

„Armu, paruni herra, armu!“

Kai langeb põlwili maha, sirutab käed paludes wälja; parun pöörab talle aga selja ja teeb ruttu minekut… Ta on aga waewalt wiis sammu edasi saanud, kui Wõllamäe Päärn korraga ta kõrwal seisab.

„Paruni herra! Weel üks sõna!“