Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/27

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 26 —

„Mis sa weel tahad?“

„Milla paruni herra mulle mu isa koha jälle tagasi annab?“

See on kõige häbematuse tipp! Mehe käest on wastuhakkamise pärast koht ära wõetud, ja nüüd, kus ta wastuhakkamise pärast jälle kaebtuse all seisab, tuleb ta kohta tagasi nõudma!

Parun Heidegg ei tea, mida ta peab wastama. Kui ta seda hiiglast mitte ei kardaks — ta ei tea isegi õieti, miks ta teda kardab — ja kui ta temast mitte lugu ei peaks — ta ei tea isegi õeti, miks ta temast lugu peab — siis laseks parun Heidegg selle häbemata kinni siduda ja haagikohtuniku juurde wedada tema kohutawa häbematuse pärast. Et aga parun Heidegg seda meest kardab ja temast lugu peab — wahest ka tema tööwirkuse ja tööosawuse pärast — siis ei wasta ta muud kui:

„Isa koha annan sulle tagasi, kui meelt oled parandand ja sundijatele enam wasta ei hakka. Oma küsimise eest saad aga kümme soolast juure… Talli juure mõlemad!“

Ütleb, ja läheb eel talli poole. Mõlemad süüalused pikkamisi taga järele.

„Wahimees, kus witsad?“

Küllap sel witsad walmis on!

„Wahimees, kahele soolwett!“

„Walmis, paruni herra!“

Kolmas nuhtluse-alune on nimelt weel. Selle on opmann üles andnud. Neljateistkümne-aastane poisike. Kündis hooletumalt. Jättis kiwide ääred terweks ja ajas looklewad waod. Wiisteistkümmend hoopi ilma soolaseta.

„Soolaseks“ nimetatakse X. mõisas nimelt seda, kui witsad enne peksmist ja peksmise ajal