— 262 —
tee siis mõisnikuga kaupa ja kontrahti! Ta ütleb sulle: pead nii ja nii palju tegema ja nii ja nii palju maksma, — ning kui tingima hakkad, wiskab su uksest wälja ja paneb teise mehe koha peale, kes kõigega rahul on.
Eks leitudki wiimaks peatükk kätte, kuhu „seadmised ni hästi aastade-möda teo kui jäädawa teo pärast“ sisse pandud. Seal ütleb § 127: „Köige suurem tego ja maks, mis teokontrahti läbi ühe talo koha peale wöib panna, on se: et iga koha pealt, kus 9 tiinu kestmist sugu pöllomaad on, 450 puuda keskmist sugu heinu ja 400 ruutsülda õuemaad, ning karjamaad seda möda, kuda § 26[1] on seatud, peab aastas 250 hobuse-päiwi ja 250 jalapäiwi tehtama, mõisa rehed peksetama, nõnda kuda § 162 seletab, weiked mõisa-kohto-maksud maksetama ja kedrust kedratama, sedamöda kuda lisalehed D ja E näitawad…“ Lõpuks märkus, et 1 tiin 2400 ruutsülda on.
See seadusepunkt pani mehed üksteise otsa wahtima. Nende nägude peale püüdis rõemlik helk tõusta, aga midagi takistas seda. Selle lootusekuma sünnitasiwad kõige pealt sõnad, et kõige kõrgem tegu, mis ühe talukoha peale wõib panna, 250 hobuse- ja 250 jalapäewa olla. Siiamaani oliwad kuuepäewa-peremehed kumbagi liigi päewi 300 ja kaugelt peale 300 teinud. See tähendas ju kergendust — kokku sada ja peale saja päewa aastas! Aga mis mõet see 9 tiinu on? On see endised 18 tündri-
- ↑ Iga tiinu kohta, mis wilja all, 1/3 tiinu kõige paremat, 2/3 tiinu keskmist ehk 1 tiin sandemat karjamaad.
