Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/28

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 27 —

soolwee sisse kastetakse. Haagikohtuniku juures sada hoopi, ehk X. mõisas wiiskümmend „soolast“ — see on ükskõik. Et paruni herra mitte hea meelega kaebekirju ei kirjuta ja haagikohtuniku herrad mitte iga tühja asja pärast tülitada ei taha, siis püüab ta oma mõisas ise korda pidada, ja walib raskemate süüde tarwis „soolase“. Tagajärg üks ja seesamune. Auukartus mõisapolitsei eest aga seda suurem.

Esimene, keda tallis käsile wõetakse, on neljateistkümne-aastane teomees, kes õigeid wagusid ei taha künda. Ta lõdiseb kui haawaleht, nutab, kui sünniks talle suur ülekohus, ja ei mõista ärewuse pärast oma püksinuppusid lahti teha, waid nabistab särgi-preesi kallal, nagu oleks selle lahtipeastmist waja. Wahimees läheb talle appi. See mees teab, mida waja on. Warsti on poisi punane ihu paljas ja saab ruttu weel punasemaks. Ta karjub nii, et terwe mõisaõue kajab. Esimesed hoobid panewad ta karjuma, järgmised juba röökima. Inimesed, kes mõisa-õues liiguwad, kahwatawad ära ja jooksewad ruttu tuppa. Naisterahwad pistawad näpud kõrwadesse ja poistel kukub süda saapasäärde. Parun Heidegg seisab aga tallis karjuja juures, näeb, kuda iga hoop werised worbid selle ihusse lõikab, ja julgustab pekswat wahimeest taga, et ta mitte õigust silmast ei kaotaks… Parem Heidegg ei taha ja ei tee ju muud kui õigust. Süüdlasi peab karistatama, muidu lähewad inimesed hukka…

Poisi järele wõetakse tüdruk käsile. See palub weel ikka armu, ehk ta küll teab, et see midagi ei aita. Ta on poolsurnud häbi pärast, et ta meeste ees oma ihu peab paljastama.