— 278 —
lõhnawa tubaka oma õlist lurisewates piipudes tossama. Nende tõsised, murelikud pilgud rändasiwad aeglaselt üle tahmase küla, üle lagedate wäljade ja kahwatanud karjamaade kuni kaugelt mustawa kuusemetsa palistuseni. Küla seisis kõrgema seljaku peale ja waadet terwe ümbruse peale eksitasiwad siin ja seal ainult madalad lepikud ja noored kasetukad.
Nõõ! ja nõõ! kostsiwad külapõldudelt maad kordawate kündjate hüüded, millele laksuwad piitsaplaksud kaasa käisiwad. Aga mis mõjus kõik nõõtamine ja piitsaplaksutamine nende kurwalt kõrwu lingutawate ja norus peaga maha wahtiwate tööloomade kohta! Nad oliwad ju paljas luu ja nahk, ja seda nahka kattis wana karw nagu tulitanud, topiline waip. Armetumate puusahkade taga tuigerdasiwad täiskaswanud meeste seas ka waewalt õrnemast lapse-east wälja saanud poisikesed, kes oma wäetima jõuuga umistanud sahka waewalt tõsta ja pöörata suutsiwad.
Paaris kohas pandi juba kardulid. Pruunikalt mustawatel põldudel liikusiwad naised ja tüdrukud takustes määrdunud seelikutes, mille alt poriga kaetud sääred ja jalad wälja paistsiwad, pead takuste rätikute sisse seotud, pikkamisi edasi ja pillasiwad pooleks lõigatud musti kardulid wärsketesse wagudesse, mida poisid wäsinud hobustega ajasiwad.
Meeste silm ulatas ka mõisa-wäljadeni, mis seal lõuna-pool, kiriku-teest saadik, külapõldudega kokku jooksiwad. Ka seal töötawad nende inimesed ja nende loomad. Nagu hall ahel liigub mõisapõllul kardulipanejate lai rind mustawat wälja mööda edasi, kuna siin
