Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/280

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 279 —

ja seal kündjad oma söömawahe-tükkide kallal higistawad. Keppidega mehed seisawad nende juures, ja enam kui ükskord päewas wuhisewad need kepid läbi õhu ja langewad ühe wõi teise tööorja selja peale maha. Weider wabadus, mida need inimesed juba peale neljakümne aasta maitsewad!…

Peremehed arwawad sündsamaks, et kõigi asemel wäike saatkond noore paruni jutule läheb, ja nimelt juba ülehomme, sest toapoiss Tohwer öelnud talitajale, et uus herra homme õhtu linnast koju tulewat. Mis see kolmele, neljale ütleb — nii otsustawad mehed, — seda ütleks ta ju ka kõigile.

Kuid keegi ei taha ennast heameelega saadikuks walida lasta. Käik wiidab aega — täna ongi kallis tööpäew asjata kaotsi läinud — ning teiseks on nad kartlikud: mõisa nimi juba mõjub nende kohta peletades. Pakuti tänagi juba witsu — kes teab, kas seda tunahomme tõeks ei tehta!… Wiimaks jõutakse siiski ühendusele: talitaja kui walla pea ja kolm kõige wanemat ja auusamat peremeest, wanad kulupead, peawad mõisa minema.

Selle otsuse peale lahkuwad mehed koost ja igaüks pöörab aeglasel, nukral käigul oma suitsu-urtsiku poole. Nad wiiwad rasked, musta murega täidetud südamed koju. Uudiseks on neil kaasas walju peremehe kohutaw sõna: Peate weel kümme aastat wana wiisi edasi orjama! Ja kes seisab selle eest, et kümne aasta pärast seda sõna ei korrata, wõi ootamise-aega weel paarikümne aasta peale ei pikendata?