Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/289

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 288 —

jääb edasi maksma. Kes seda enne on kuuld, et uus seadus wälja kuulutakse, kui wana weel jaolt edasi kestab!“

„Teie ei mõista seadust lugeda,“ wastanud opmann. „Seal on ju öeldud, et moad tulewad üle mõeta, sest muidu ei tea, kellel rohkem, kellel wähem moad on, ja ilma selleta ei wõi uusi kontrahtisi teha.“

„Aga seaduses seisab ju,“ wastanud mehed, „et kõik see moa talupoegade kätte jääb, mis 9. jaanikuu päewal 1846 nende käes oli. Herra wõib ju maid üle mõeta lasta ja mõnel tüki käest ära wõtta, kui tahab, aga ega sellepärast meie pea wana orjust edasi tegema, mis seadus maha on kustutand.“

Nii kestnud käre waielus tükk aega edasi. Kui mehed seletanud, nad ei tahta abitegu enam edasi teha, öelnud walitseja wiimaks:

„Teie kõik olete oma sõgeduse pärast suures eksituses, aga olgu! Kas teate, mis ma teile ütlen? Tehke oma tegu wana wiisi edasi, ja ma maksan teile iga päewa, iga tunni puhta rahaga wälja, kui kohus peaks mõistma, et teil õigus on ja et teie uue seaduse järele abitegu ei pea tegema.“

Opmanni suur kindlus pannud meeste meeled kõikuma. Kui ta nii julgeste lubab päewad ära maksta, pealegi ilma herra teadmata, nagu oma taskust — küll ta siis ikka midagi teab! Muidugi olnud ja olla praegu weel meeste arwamine kindel, et kõige selle taga suur kawalus warjul on; saksad tahta talupoegi Keisri käsust hoolimata uutest õigustest ilma jätta. Siiski wõetud aga nõuuks, seda puhku abitegu weel edasi teha, kuni kuskilt