— 289 —
kindlat selgust on saadud, kuda lugu uue seadusega õieti on. Ka wõlgu jäänud päewadki tahta peremehed ära tasuda, sest wastupanemisest wõiwat rohkem paha kui head wälja tulla.
„Herra enesega põle te siis weel asjast reakind?“ küsis Wõllamäe Päärn.
„Ei ole. Tulla teine alles pärast nelipühi Mahtrasse. Eks me siis muidugi lähe tema enese püha pale ette oma nõudmistega.“
„Nemad reagiwad ühtepuhku moade mõetmisest,“ wõttis Peerupuu Jaak sõna, „aga maid mõedetakse juba ammugi meil ja ka Kose kihelkonnas. Eks te ole neid ohwetserisi näind, kes ühes ja teises kohas mõedawad? Noh‚ see’p see mõetmine ongi, ja küllap see juba walmiski soab, sest meie poolt kadusid ohwitserid juba ära. Nemad aga puhuwad meile ette, nagu tuleks weel suur maa-mõetmine, mis kurat teab kui palju aega wõtab. Kõik on wale ja pettus — pange tähele!“
Kõnelejal oli omast kohast õigus, sest sel ajal laskis sõjawäe ülemwalitsus Eestimaast sõja-kaartisid walmistada ning seks otstarbeks maad mõeta. Muidugi polnud sel ettewõttel Eestimaa talurahwa seadusega midagi tegemist.
„Andke, mehed, siis meile koa head nõuu, mis peame peale hakkama,“ ütles Uuetoa Jüri. „Sellepärast me just Mahtrasse tulimegi. Ants, sina oled wa nupumees — mis sa tahad siis nüüd õiete ette wõtta? Kas sina koa arwad, et meiega kelmust tehakse?“
Mahtra talitaja wahtis mõttes maha.
„Selge teadmine on peaasi,“ wastas ta siis, „enne ei wõi midagi öelda. Mul on linnas tuttaw kaupmees, wa tark ja mõistlik mees, os-
