Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/291

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 290 —

kab koa Wene ja Saksa keelt; selle juure tahan kord minna. Enne katsun aga kuskilt Wene keeli seaduseroamatut kätte soada ja lasen teda siis sellest järele waadata, mis 127. numbri all õiete seisab.“

„Kästi ju kirikherra käest seletust küsida,“ tähendas Jüri.

„Jah, selle juure waja koa minna,“ ütles Ants Tertsius. „Läheksin homme juba, aga teda põle homme kodu — on köstripüha. Noh, nädala pärast on nelipühid, siis olen muidugi kirikus ja lähen koa õpetaja jutule… Õigust öelda — ega ma sest suurt ei looda. Kui saksad meid petta tahwad, ega siis kirikherragi õigust tohi reakida.“

Alles hilisel öötunnil lahkusiwad Mahtra peremehed talitaja majast. See oli juba mitmes koosolek lühikese aja sees olnud, aga nagu ennegi, nii läksiwad mehed ka täna rahutumal, rõhutud meelel koju, sest harutataw asi jäi tumedaks nagu ennegi; kuskilt ei leitud ihaldatud walgusekiirt, mis pimeduses teed oleks näidanud.

Kui Mahtra mehed ära oliwad läinud, muretses Sepa perenaine, hilisest ajast ja külaliste wastutõrkumisest hoolimata, weel kehakinnitust lauale, kuna peremees wiimastega niikaua külajuttu puhus. Wahetati ikka weel uue seaduse, kui ka muude talupoja tuludesse puutuwate asjade üle mõtteid, kuni perenaine wiimaks, kui mehed juba lauas istusiwad, jutu kõiksugu perekondliste asjade peale juhtis. Külaliste hobuse eest oli waheajal sulane hoolt kandnud ning tüdruk hakkas