Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/30

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 29 —

on alles mõnda päewa siin ja ülepea Eestimaal. Ta tuli Peterburist siia. Pärit on ta Prantsuse Schweitsist. Wenemaale asus ta umbes aasta eest.

Preili Marchand juhtis parajaste laste tähelpanemist sügisese looduse luulelise ilu peale, näitas neile, kui maalimisewäärt kena on mets oma mitmekarwalise ülikonnas, kui kosutawalt tema rõemus, rahuline waikus inimese hinge kohta mõjub. Seal korraga kahwatas noor Prantsuse neiu ära, ta põrkas sammu tagasi ja asus nagu kaitset otsides tütarlapse ja poisikese ümbert kinni. Ta suured mustad silmad wahtisiwad ärarääkimata ehmatusel mõisa poole — sinna poole, kust praegu üks heal tungis, mis tal were soontes tarretama pani.

„Mu Jumal, mis seal on?“ karjatas ta wärisedes.

Paruni lapsed waatasiwad teineteise otsa ja naeratasiwad.

„Seal tapetakse kedagi! Mu Jumal — appi, appi!“

Ja preili Marchand tahtis jooksu panna, lapsi enese järel rebides.

Kuna wäikene Kuno preili ehmatuse üle waljuste naerma hakkab, tallist tulewa kisa pärast aga näpud kõrwa topib, ütleb Ada von Heidegg koolipreilile waigistades:

„Ärge ehmatage, see pole midagi!“

„Kuidas? See pole midagi? Seal karjub ju üks inimene, kellele wist elu kallale kiputakse!“

„Ei, teda karistatakse. See on keegi, kes midagi kurja on teinud ja kellele papa laseb witsu anda.“

„Witsu? Aga see ei ole ju mitte lapse heal!“