— 301 —
saksad ei oska wist seekord heaste lugeda. Meie loeme sedasi, nemad sedasi. Seal on 127. numbri all, et kel 9 tiinu põllumoad on, peab 250 hobuse- ja 250 inimese-päewa tegema, ja ei ole waimupäewi ega teise inimese päewi ega lõikuse-päewi ühtigi.“
„Soo, kuhu need siis jääwad?“
„Eks nad jää ära.“
„No, kes siis Mahtra ja Maidla herra sõnniku wäljale weab, lõikuse lõikab ja kardulid üles wõtab?“
„Eks meie,“ wastas Ants.
„Aga teie tahate selle eest raha saada.“
„Noh, raha on sakste taskus küll olnud, eks taha meie taskus koa olla.“
Õpetaja tõusis üles ja astus raamatukapi juurde.
„Ma ei ole seda uut seadust küll mitte weel lugend,“ ütles ta kapiust lahti keerates ja silmadega seaduseraamatut otsides, „aga ma ei usu mitte, et seal waimupäewi ülewal ei seisa. Mis paragrahw wõi ‚number‘ see oli, mis sa nimetasid?“
„Sadakakskümmendseitse,“ wastas Sepa Ants.
Õpetaja ulatas raamatu kapist, wiis ta laua peale ja otsis küsitawa seaduse-punkti üles. Luges mees, ja luges. Tükk aega wahtis raamatusse ja ei lausunud sõnagi. Wiimaks hakkas raamatut mujalt sorima. Ta nägu hakkas ikka enam imestust awaldama, ja et ta seda wist ei tahtnud näidata, siis toetas ta põse käe najale.
„Selles punktis ei ole tõeste mitte abitegu nimetud,“ ütles ta wiimaks.
