— 322 —
sa kohut käisid ja teiste wabatnaiste päewad ja tööd ära kaotasid,“ ütles minu naine.
Mul oli hobune rakkest lahti ja sööma pandud.
„Noh, lähme nüüd, kui tahate! Aga ärge siin mu käsi kinni pange, mu naine näeb — hakkab siis jälle winguma. Lähme eemale!“
„Noh, lähme siis.“
Saime mõisa wäljale.
„Noh, siduge mu käed nüüd kinni!“
„Ega sa jooksma lähe?“
„Ei lähe, aga kui teil käsk on, mind siduda, siis tehke seda!“
„Ei ole tarwis! Lähme sama moodi edasi!“
Talitaja läks tuppa. Opmann küsis, kas Ants seal olla.
„Jah, Ants on siin!“
„Tule tuppa!… Kas wõtad oma naise tööd wastu wõi mitte?“ küsis opmann.
„Ei wõta.“
„Kas sa tõeste ei wõta?“
„Ei! Ega mu naisel paremat krunti ega kohta käes ole kui teistel teomeeste naistel, et talle tööd antakse!“
„Noh, ega teised ole kohut käind!“
„Kas see siis mõni undrehti asi on, kui keegi kohtus õigust käib otsimas?“
„Sa wõtad oma naise tööd ja wiid koju,“ ütles opmann. „Kui ei, siis lähed tulewa teisipäe Orusse aagrehi juure. Ei sa sealt enam ilma peksuta tagasi tule! Sa tead küll, et Purilas ja Orus ühed ja needsamad saksad on! Need ei jäta sulle kätte maksmata. Olgu küll, et see kiuste-asi on, aga sind ei jäeta
