— 323 —
mitte trahwimata, sest et sa julgesid kohtus käia. Wii parem töö koju ja mene toast wälja!“
Nii reakis opmann üsna wihaga ja lisas juure:
„Mina olen wana opmann, aga nii julget meest ei ole ma weel näind kui sina oled. Sina julged mõisale wastu hakata!“
Ma läksin toast wälja ja ootasin eestoas niikaua, kui talitaja toast wälja tuli.
„Lähme koju!“ ütles talitaja.
„Ei ma tule,“ wastasin mina. „Ma lähen opmanni jutule weel tuppa tagasi,“ kostsin mina.
Läksingi tuppa tagasi.
„Mis sa weel tahad?“ küsis opmann.
„Ma palun head nõuu opmanni käest!“
„Aga sina ei wõta ju minu nõuu kuulda!“
„Küll ma wõtan, kui see mu meele järele on,“ wastasin mina.
„Kuula mu õpetust,“ wastas opmann, „wõta need linad, wii nad koju ja su naine wõtku kas köiepöör ja keeraku lõng jämedaks nagu köie keermed. See ei ole minu asi. Ma teen aga, et käsust lahti soan. Aga kui sina minu käsku mitte ei kuula, siis mina wõtan tulewa teisipäe teise teomehe, lasen sinu selle ree peale kinni siduda kui lamba niitja ette, ja saadan su Oru mõisa. Ega sa sealt enam terwe nahaga koju tule! Pane tähele, seal wõetakse su terwis ära! Lähed sa kuhu kohtusse tahes — igal pool on mõisnik kohtumõistjaks. Ega sinule õigust anta, muud kui peksu wõid küll soada. Seepärast kuula, mis ma sulle õpetan!“
„Sündigu opmanni tahtmine!“ wastasin mina wiimaks, kui ma enesega aru pidand.
