Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/325

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 324 —

Läksin siis ülesse mõisa, wõtsin linad, wiisin nad koju, andsin naise kätte ja ütlesin:

„Naine, palu nüüd pereisa käest köiepööra, sellega kehra linad ära ja sul ei ole tarwis mõisa haspeldama minna, ma teen sulle ise niisuguse haspli, nagu mõisas on. Siis ei ole sul käimist.“

Kuda reagitud, nõnda tehtud.

Naine kedras linad ära — jämedaks nagu köie keermed — ja karistus oli wälja kannatud, käsk täidetud.

Kahe ja poole aasta pärast läksin mõisaherra käest wäikest kohta rentima. Herra ütles:

„Noh, nüüd tuled minu käest kohta soama! Poari oasta eest olid uhke mees, käisid minuga kohut ja wõtsid minult hulga päiwi maha!“

Nõnda augutas mu naha täis, andis mulle aga siiski soowitud koha rendi peale — minu isa pärast, kes, nagu ta ütles, wiisteistkümmend oastat tema leiwaline olnud.

Nõnda minu wäike, tõeste sündinud lugu.



17.

Herberti paleus.

Pärast preili Adelheidi sündimisepäewa walitses parun Heideggi majas isewärki rõhutud olek. Juliette Marchand tundis enese proua ja Adelheidi silmas alandawa kahtluse all olewat, mis talle läbikäimise nendega kui ka Herbertiga wäga piinlikuks tegi; proua von Heidegg ja Adelheid oliwad tusased Herberti „arusaamata“ oleku üle koolipreili ja ta pahase külmuse üle nende eneste wastu, ning noorel parunil oli tundmus, kui oleks kare, pahataht-