Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/326

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 325 —

lik käsi sel õhtul tema kallima pühaduse pealt warjawa katte ära kiskunud ja seda pühadust tegelikult teotanud.

Sellest silmapilgust saadik, kus ema teda Juliettega raamatukogus leidnud ja neiule haawawaid sõnu wastu pead pildunud, tundis Herbert oma suu neiu wastu kinni sulutud olewat: ta ei puutunud pärast enam ainuma sõnagagi seda jutu-ainet, mis tal koolipreiliga sel tunnil käsil olnud. Sellepärast polnud aga tema tundmused ilusa neiu wastu muutunud. Ei, waid ikka selgemine ja kindlamine kerkis Herberti rinnas tõde üles, et ta süda sellele tõsisele, waimukale ja kombeliselt nii kõrgel seiswale naisterühmale wastu tuksus. Ta arwas temas tõeste oma paleuse leidnud olewat, ja see teadmine hakkas ta hinge ikka palawamalt täitma. Ta elas mõnda nädalat juba nagu magusas, uimastawas unenäos ja unustas seejuures tihti terwe wälise ilma, unustas oma ema ja isa, unustas kõik raskused ja takistused, mis nende poolt tõuseksiwad, kui see unenägu täide pidi minema, ilmsiks saama, eluks muutuma.

Preili Marchand oli tema wastu paraku tagasihoidlikum kui kunagi enne. Ta püüdis näidata, kui ei mälestaks ta jutust, misläbi Herbert oma tundmusi tema wastu teatawal õhtul ilmutanud, enam mitte midagi, wõi kui poleks ta seda juttu õiete mõistnud. Wiisakal, aga wilul toonil wastas ta temale ta küsimiste peale söögilauas ja mujal, kus nad kokku puutusiwad, ja ta näis selle eest hoolt kandwat, et nad kuskil üksina kokku ei puutunud. Mitte ainuma pilgugagi ei ilmutanud neiu, et nende mõlemate wahel midagi oleks, mis kellelegi