Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/327

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 326 —

iseäralisteks arwamisteks asja annaks; kõige wähem pidiwad proua von Heidegg ja preili Adelheid, kelle sala piilumist ta küllalt märkas, tema olekust midagi sellesarnast leidma.

Nad ei leidnud seda ka tõeste mitte; kuid see ei wabastanud neid weel mitte nende umbusaldusest; nad jõudsiwad palju enam arwamisele, et see „Prantsuse mamsel“ osaw näitleja on, kes oma salaplaanisid hästi mõistab warjata. Sest kui waesel koolipreilil noor, rikas parun on wõita, siis peab ta oma asjaajamises kümnekordset ettewaatust tarwitama… Ema ja tütre umbusaldus oli seda suurem, et Herbert oma tundmusi nii halwaste oskas peita. Kui ka ta suu neist midagi ei kõnelenud, siis seda enam ta silm, mis nii tihti imestuse ja igatsusega koolipreili peene, kahwatanud näo peal wiibis.

Proua von Heidegg oli sellest, mis ta teatawal piduõhtul näinud, pärast waikides mööda läinud. Ta oli nõuuks wõtnud, poega ja preili Marchandi terasemalt tähele panna ning siis parajal silmapilgul keelawa käega wahele astuda. Juliette olek ei andnud seks, nagu proua oma waigistuseks leidis, mitte asja; Herbert muutus aga iga päewaga nii wäga, et ema oma muret kauemine kanda ei suutnud ja nõuuks wõttis omale selgust muretseda. Ta wõttis poja ühel päewal emaliku õrnusega pihtile.

„Kas sa tahad minu wastu otsekohene olla, mu laps?“ küsis ta.

„Kas ma sinu wastu ikka otsekohene ei ole, mamma?“ wastas noor parun, ema käele suud andes.

„Ma usun, et sa minu eest wiimasel ajal