Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/328

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 327 —

midagi warjad, ja see haawab mind,“ algas paruni-proua. „Wasta mulle, Herbert, on sul preili Marchandiga miskit salasõprust?“

Herberti kulm läks kortsu. Ta silm lendas rutulise pilguga ema peale.

„Salasõprust?“ kordas ta. „Minu sõprus preili Marchandi wastu pole mitte sala, ta on täieste awalik. Ma pole seda kellegi eest salanud ega warjanud. Ja ma olen nukker seeüle, et preili Marchand minu sõpruse eest wiimasel ajal nii tagasi hoiab, nagu oleks see mõni ülekohus. Aga ma tean ka, mis põhjusel see sünnib.“

Tema wiimasest lausest kuuldus tasane etteheide, mida ema küllalt mõistis.

„Sinu wastus on minu meelest põiklew,“ tähendas proua von Heidegg. „Mitte sõprust tawalisel mõttel ei puudutanud mina oma küsimuses, waid ma tahtsin sinu käest teada saada, kas sa preili Marchandi wastu midagi tunned, mis niisugusest sõprusest kaugemale läheb ja mida ma sinu ja tema wahel walitsewate olude pärast küll õigusega sala- wõi ka ebasõpruseks wõin kutsuda.“

„Missugused olud siis preili Marchandi ja minu wahel walitsewad?“ küsis Herbert wahele.

„Noh, need peaksiwad sinule ju selged olema! Ma usun, seeüle ei wõi sa ometi kahewahel olla, et preili Marchand sulle kunagi rohkemaks ei wõi saada, kui ta praegu on, ja ta on praegu teeniw inimene, kes wäikese palga eest sinu õde ja wendasid koolitab. Parun Herbert Heideggist peab meie seltskond ja mina loota wõima, et ta oma seisust, selle auu ja oma meheauu kunagi ära ei unusta.“