— 328 —
„Et preili Marchand palga eest peab teenima, tuleb sellest, mamma, et tema isa mitte nii rikas ei ole kui minu isa; oleks minu isa kehw, siis peaksin mina ka teenima. Rikkus on siis juhtumise-asi, on saatuse tuju, mille kohta meie midagi ei wõi parata. Ja ma arwan, et teenimine ja töötamine ühegi seisuse kohta just häbistaw pole. Ka mina teen tööd, mamma.“
„Sa teed omale tööd, poeg, sa ei teeni raha eest mitte teist,“ wastas proua terawalt. „Kuid jätame seda! Ma märkan sinu kõnest midagi, mis mulle tõsist muret teeb. Näib, kui oleksid sa juba seeüle järele mõtelnud, kas preili Marchand X. mõisa tulewaseks majaprouaks kõlbab? Kas ma eksin? Ja kui ma sinu kõnet pean uskuma, siis oled sa iseeneses otsusele jõudnud, et ta selleks küllalt kõlbab? Tõeste, see oleks ju kena otsus!“ lisas proua mõruda, pilkawa naermisega juurde.
Herbert tõstis pead.
„Ei, mamma, nii kaugele pole ma oma tulewiku-plaanide üle weel mitte järele mõtelnud— seda wõin sulle otsekoheselt tõendada!“
„Jumalale tänu! Ma kartsin juba, et sa nii kaugel oleksid! Siis ei ole need sõpruslised tundmused, mida sa selle inimese wastu tunned, sind weel mitte kergemeelsetele lootustele ja otsustele wiinud?“
Herbert lükkas oma peene walge käega ruugeid juukseid otsaesiselt tagasi.
„Ma tahan sinu wastu täieste awalik olla, mamma,“ ütles ta siis maha wahtides. „Ma arwan, et see kuldse südamega, kõrgeste hari-
