Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/330

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 329 —

tud waimurikas neiu mind õnnelikuks wõiks teha, kui ta mulle oma armastuse kingis.“

Proua von Heideggi näo üle laotas end sügaw ehmatus wälja. Nagu tõrjudes sirutas ta parema käe wälja. Läbitungiwalt wiibis ta uhke, kalk silm poja ilusa, mehise näo peal.

„Herbert,“ kostis ta pika waheaja järele, „see pole mitte ilus, et sa minuga niisuguse asja üle nalja heidad.“

„Ma ei naljata mitte, mamma,“ kostis Herbert. „Minu arwamine on nõnda — minu praegune arwamine. Et ma aga mitte kergemeelne ei taha olla, siis olen ma walmis oma arwamisi, oma praeguseid tundmusi tõsise proowimise alla wõtma, ja lõpuotsuse teen alles siis, kui mul tõde kord käes on.“

„Sa armastud preili Marchandi — arwad teda armastawat?“

„Ja, mamma.“

„Ja tema sind?“

„Temast ei tea ma midagi. Ma pole seda temalt weel mitte järel küsinud. Ta on ju nii tagasihoidlik, nii wali iseenese wastu ja nii arg.“

„Ja sa tahad temalt järel küsida, kas ta sind wastu armastab?“

Herbert naeratas punastades.

„Miks siis mitte? See on ju ainult loomulik, kui ma teda armastan.“

„Ja kui ta sinu lootust täidaks, mis kahtlane pole?“

„Siis küsiksin temalt, kas ta minu abikaasaks ei tahaks saada.“

Proua von Heidegg hüppas püsti. Ta silmad wälkusiwad. Suure waewaga suutis ta oma rahu alal hoida.