Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/331

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 330 —

„Ja kui ta sinu käe wastu wõtab?“ hüüdis ta peaaegu karjatades.

„Siis tuleksin sinu ja papa juurde ning paluksin teilt luba preili Marchandiga abielusse heita.“

„Aga sa tead ju, et sa meilt seda luba ialgi ei saaks — ei ialgi!“

„Miks mitte, mamma?“ wastas Herbert suure rahuga. „Teie armastate mind ju, ja soowite, et ma õnnelik oleksin.“

„Sa näed und, mu poeg! See naisterahwas pole ju kuidagi sinu kohane! Õnne ei wõi ta sulle siis mitte tuua!“

„Mitte minu kohane? Seda ei mõista ma mitte! Kui preili Marchand waene on, siis olen mina rikas. Ma usun, Herbert Heideggil ei ole waja rikast abikaasat otsida, nagu mõni wõlgade sisse sattunud leitenant seda teeb.“

„Aga selle inimese seisus!“

„Tema seisus? Preili Marchand on aadeli-seisusest, nagu minagi, pealegi wäga heast ja wanast Prantsuse aadeli-seisusest. Ma arwasin, et sa seda tead, mamma? Et preili Marchandi isa Schweitsi wabariigi kodanikuna oma aadeli-nime enam ei kanna, see tuleb tema politikalisest arwamisest, mis minusse ei puutu ega asja ei muuda.“

Proua von Heidegg hakkas ristis kätega mööda tuba edasi-tagasi käima. Ta kahwatanud põskede peale oliwad punased ärewusetäpid ilmunud.

„Ma näen, et kõige wiimane aeg käes on, seda kardetawat inimest majast wälja saata,“ ütles ta oma sinakaid huuli hammustades,