Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/332

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 331 —

kuna ta madal, kitsas rind elawalt tõusis ja wajus. „See oleks pidanud juba ammugi sündima, juba ammugi!“

„Preili Marchand on ju oma koha Jaanipäewaks üles öelnud,“ tähendas Herbert, kes üles oli tõusnud. „Niisugune äkiline äraajamine sünnitaks ainult piinlikku tähelpanekut terwes seltskonnas, ilma et ta midagi sündimataks teeks, mis juba sündinud on. Waigista ennast seepärast, armas mamma! Ma wõin sulle kinnitada, et preili Marchand mulle siis mitte wähem kardetaw ei oleks, kui ta meilt eemal wiibiks. Tema ei tee tõeste midagi, et mind oma poole kutsuda, et mulle kõige wähemat lootustki anda. Ta on, nagu sulle juba ütlesin ja nagu sa igapäew ise näed, mu wastu külm ja kinnine nagu marmorikuju.“

„Aga midagi peab ometi sündima!“ hüüdis ema peaaegu meeleheitmisega.

„Miks peaks siis midagi sündima?“ naeratas Herbert. „Sind ei ähwarda praegu weel miski hädaoht ja mind ennast ka mitte. Ma ütlesin sulle, armas mamma, et ma oma tundmusi preili Marchandi wastu tõsiselt ja mehiselt tahan proowida. Leian ma nad möödaminewa õhina peal põhjenewat, on mind ainult selle neiu iselaadi ilu ja mõnu köitnud, noh, siis saan ma oma kirest warsti isegi lahti. Ja kõige pealt tuleb weel wäga tõsiselt seda tähele panna: preili Marchand ei suuda wahest minu tundmusi wastatagi. Ma wärisen selle mõtte juures, aga wõimalik on kõik, ja siis olen ma sunnitud temast taganema. Seepärast, mamma, laseme asju oma teed minna — wägiwallaga pole siin midagi ära teha.“