Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/333

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 332 —

Proua von Heideggile oliwad pisarad silma tunginud; kas wiha wõi walu nad wälja pigistas wõi mõlemad koos, see jäi kahewahele.

„Herbert, mu armas, kallis laps, missuguse ärarääkimata õnnetusega ähwardad sa meid!“ hüüdis ta, mõlemat kätte poja õladele pannes. „Katsu lahti saada sellest näotumast kirest, püüa ennast peasta — ja sa annad mulle mu elu tagasi. Usu mind, poeg, see wõeras inimene ei wõi sulle õnne tuua! Minu emalik süda tunneb seda. Minu tundmused käisiwad esimesest silmapilgust peale, mil ta meie katuse all wiibib, tema wastu, nagu oleksin ma aimanud, missugust hädaohtu ta meile saaks tooma. Herbert, ma wannutan sind, püüa oma tundmuste wastu kõigest hingest wõidelda, ja mõtle ikka selle peale, et meie, sinu wanemad, sulle ialgi andeks ei annaks, kui sa meid terwe seltskonna ees põlgtuse alla heidaksid. Ole mõistlik, mu kallis, kallis laps!“

See oli esimene tume pilw, mida Herbert oma sinawas õnnetaewas märkas. Ta oleks teda juba ammugi wõinud näha, wähemast aga enesele kindlaste ette kujutada, sest ta tundis oma wanemaid ja tundis seltskonda, mille rüpes ta nendega juurdus; aga ta oli enese meeli armastuse lootusehiilguse läbi petta lasknud, oli enese ümber luuleilma loonud, milles ainult päikesepaiste walitses. Mõnel kainemal silmapilgul oli temale küll ka mõte pähe torganud, et tema ettewõte wõitlusi saaks kaasa tooma; aga ta tundis oma jõuu ja julguse nii suure ja need wõitlused nii wäetid olewat, et ta omale tõsisemat muret ei lasknud südamesse asudagi.