Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/334

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 333 —

Herbert trööstis ja waigistas ema, nii hästi kui see tal korda läks, ning lahkus temast sala lootusega, et ema-armastus wiimaks siiski wõimalikuks teeb, mis seda puhku nii wõimata näis olewat. Proua von Heidegg aga ruttas oma ahastusega täidetud südant abikaasa ees wälja puistama. Juba tund aega hiljem wõttis ka parun Rüdiger poja pihtile.

Tema hakkas asja weidi teisest otsast peale. Ehmatusele ja ahastusele ei andnud tema kaine, kalk ja wõimukindel loomus maad. Ta kõneles pojaga tükk aega kõiksugu kõrwaliste asjade üle, enne kui ta sõnad sihi poole pööras.

„Ah soo — mis ma sinult weel pidin küsima,“ ütles ta kõige rahulikumal, pealiskaudsemal toonil, „sinu ema kurdab, et sul meie koolipreiliga wäike tehtelmehtel käsil olewat…“

„Preili Marchand meeldib mulle üliwäga.“

„Na ja, on ju üsna nägus elukas, wõib ju ajawiiteks silma ta peale heita, wõib talle ju ka mõnda mahedat sõna öelda, temaga nalja heita — oled ju noor, elurõemus poiss — aga kui ma ei eksi, siis kardab su ema, et sellest miski rumalus wälja wõiks kaswada.“

„Mida sa rumaluseks nimetad, papa?“

„Rumaluseks nimetan ma seda, kui inimene tühisele ajawiitele, igapäewasele naljale tõsisemaid nimesid hakkab andma. Seda ei teinud ma oma noorpõlwes mitte.“

„Aga kui nali mitte nali ei ole?“

„Lori, mu poeg! Noorele, priskele poisile meeldib laias ilmas nii palju siledaid nägusid — täna üks, homme teine, ülehomme kolmas ja neljas. Aga meeldimine pole mitte igakord