Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/336

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 335 —

remal teel seda tegema. Ma hoiatan sind, Herbert.“

Nooremehe nägu oli walgemaks löönud. Ta käsi, mis uuriketiga mängis, wärises tasakeste.

„Isa,“ ütles ta wäikese waheaja järele, „kas sa sellele oma seisupaigale ka siis jääksid, kui sa kindlaste teaksid, et see minu eluõnnele otse waenlik on?“

„Kas tead,“ wastas wana parun karedalt, „ma ei usu, et inimese õnn üheainuma teatawa isiku käes seisab — julgeste pole aga sinu oma selle naisterahwa käes. See kõik on sonimine — usu mind — ja seejuures on sinu noorus süüdi. See on esimene tuhing, mis warsti mööda läheb, see tähendab, kui sa ise mehiselt hoolt kannad, et ta mööda läheks. Ja ma loodan, et sa seda saad tegema.“

„Wõib olla, aga mis siis, kui lugu siiski nii jääb, nagu ma praegu weel arwan?“

„Siis küsin sinult: jõuad sa naist ja ennast toita?“

Herbert waatas laial silmal isa otsa: ta mõistis seda ähwardust. Aga et ta seepeale midagi ei kostnud, siis tähendas parun Rüdiger käega, ta wõiwat minna. Ta oli hoiatatud, wäga mõjuwalt hoiatatud!…

Nüüd algas Herbertil kibe wõitlus iseenesega, wõitlus, mis ööd ja päewad kestis, ta tööhimu ja unerahu rööwis. Aeg oli käes, et ta oma tundmuste, sekka ka mõistuse kainet healt laskis kajada, ja et see heal ta südamele waenlik oli, siis kaswas ta piin iga päewaga suuremaks. Isa oli teda ta waranduse-osast ilmajätmisega ähwardanud, ja ta