Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/337

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 336 —

teadis, et see mees sõna pidas. Mida aga ilma ülespidamise-abinõuudeta peale hakata? Teise juurest teenistust otsida? Tema, rikka parun Heideggi poeg? Kui kurb tulewik! Ja siis weel wanemate, õdede ja wendade ning wahest terwe seltskonna waen ja põlgtus! Tõeste, need kõik oliwad asjad, mis kõige kirglisemat armastajat mõtlema, kaaluma, oma tundmusi hindama pidiwad sundima. Oli ähwardawa kahju eest tõeste täiewäärtuslist tasu loota?

Oli silmapilkusid, kus ta seeüle kahtlema hakkas, kus ta käe südame peale surus ja omale selgeks püüdis teha, et tal mitte õigust ei ole oma perekonna ja iseenese wastu wägiwalda tarwitada. Aga kui siis armastatud neiu ilus tõsine nägu jälle ta ees seisis, kui ta tema sügawatesse, mõtlewatesse silmadesse waatas, tema heale kellakuminat kuulis, siis kadusiwad ühe löögiga kõik ähwardawad hädaohud, siis tundis ta enese jälle tugewa, kindla ja julge küllalt olewat, selle naise eest kõigile raskustele wastu hakata, tema eest ennast rõemuga ohwerdada ja kas wõi päewilisena palehigis tööd teha, et aga temaga ühendatud olla.

Märkas Juliette midagi tema tundmustest ja wõitlustest? Ta ei teadnud seda. Wahel oli ka meelest, kui wiibiks neiu silm iseäralise soojusega ta näo peal, kui tõuseks äkiline puna ta palgele, kui ta temale ootamata wiisil wastu juhtus astuma, ja nagu kuulduks ta healest kerge wärin, kui tema, Herbert, teda mõne osawõtliku sõnaga jutusse tõmbas. Aga see kõik wõis eksitus, mõtte isa wõis paljas soow olla. Sest teiselt poolt tuli Herbertile jälle neiu