— 354 —
Päärn tõstis pead. Köögi-aken oli weel wäheselt walgustatud. Mõne aja pärast kustus tulekuma, aken lõi mustama. Korraga lõgistati akna kallal, walge käewars oli silmapilguks nõrgalt nähtawal, siis walitses ka köögis hauawaikus.
Päärn lames weel weerand tundi endise paiga peal, roomas siis üsna akna alla ja istus sinna maha. Ta oli juba läbi ja läbi märg, ning ikka weel niisutas wihma maha, wahel peene uduwihmana, wahel tugewamate sagaratena. Päärn oli külmale kaua wastu pannud, nüüd, pikema paigalolemise pärast, hakkasiwad tal juba kerged lõdinad peal käima. Ettewaatlikult sirutas ta käe üles ja katsus, kas aken lahti wõi kinni on. Ta oli lahti. Käsi, mis tema tallal lõgistanud, oli wist haagi awanud.
Päärn toetas mõlemaid küünarnukkisid põlwede peale, ja pead mõlema käe najale. Tema paksu pealuu taga ei olnud muud mõtet, muud arwamist, muud tundmust, kui et ta siin peab olema, walwama, peale tikkuwa une wastu wõitlema. Mis otstarbeks? Seda aimas, tundis ta umbes ka. Kudas ta aga oma siin olemise otstarbet saaks täitma ja mis sellele täitmisele järgneks — nii kaugele ta ettekujutuse-wõim ei ulatanud. Ta ei teadnud sedagi õiete, mis tarbeks ta omale mõisa puiestikust wembla lõiganud. Ehk on waja — sosistas midagi ta paksu pealuu taga.
Ta istus mõne aja, siis näis talle midagi meelde tulewat; ta tõusis üles, hiilis ümber maja nurga ja nägi nüüd, et opmanni akendest keskmine weel walgustatud oli. See oli see
