— 355 —
aken, mis ennemalt lahti seisnud. Nüüd oli ta kinni tõmmatud.
Päärn wõis aknast julgeste tuppa wahtida, sest see mees seal sees ei wõinud teda näha: mitte ainult sellepärast, et wäljas wäga pime oli, sest ikka mustemad pilwed tõmmasiwad kewadesele taewale nagu leinakatte peale, waid palju enam sellepärast, et Winteri isandal nii wäga iseenesega ja laua peal seiswa konjakipudeliga tegemist oli.
Ta oli kuue ja westi maha wõtnud ja kõndis, tossaw sigar hammaste wahel, nähtawa ärewusega kambris edasi-tagasi. Wahete-wahel jäi ta laua juurde seisma, kallas pudelist pisikese pikerguse klaasi kollast wedelikku täis, tegi pikad musutawad mokad, ühendas neid klaasikesega, tõukas kähku — ja pani tühja riistakese lõbusa õhkamisega jälle laua peale tagasi. Ta laia, lihawa näo peal lagunes sedamaid nagu päikese soe, kosutaw paiste laiale. Pikkamisi ja mõttes wõttis ta siis sigari tuhapanni pealt ja torkas ta oma mustawate hammaste wahele. Seepeale astus ta nurgas rippuwa pika peegli ette ja hakkas nähtawa meeleheaga, aga rahutumate kehaliigutustega oma lõuga, oma nina, oma otsaesist ja oma wäheseid juukseid, millest paar salku silmade peale langenud, waatlema ja uurima. Ta pööras nägu sinna ja tänna, silmitses teda eest, silmitses teda paremalt ja pahemalt poolt ning lõpetas selle lõbusa tegewuse seega, et ta tagant oma paljast pealage püüdis näha saada, mis suurt kaela-wäänutamist nõudis, ilma et tagajärg rahuloldaw oleks olnud.
Siis astus ta, suitsupilwi lae poole puhudes, jälle pudeli juurde, jõi ja wajus pehme
