— 356 —
sohwa peale maha. Natuke aega wahtis ta siit raswaselt läikiwate rahutumate silmadega õhku, pillas sigari-tuhka laua peale, ajas põsed punni ja hakkas seda laua pealt ära puhuma, mis alles paari märgist mööda minewa katse järele korda läks.
Korraga hakkas opmanni isand sõrmi laksutama ja istudes tantsima. Ta terwe lai nägu naeris. Ilus ei olnud see naermine mitte, aga lõbus. See mees rõemustas millegi üle kõigest südamest. Ja kawal oli see naermine, isewärki lollakas-kawal. See naermine näis ütlewat: Ohoo, meie oleme nupumees — meie teame, kuda peale hakkame!… Äkitselt muutus aga see lõbus, rõemus nägu wäga ähwardawaks; kulmud läksiwad kortsu, silmad wahtisiwad õnnetust kuulutawalt, ja Winteri isand raputas kolm korda rusikat seina wõi mõne nägemata waenlase poole… Seepeale jõi ta kähku kaks napsi järgemööda…
Natukese aja pärast ajas ta enese raskelt ja wisalt püsti, ja kui ta kõndima hakkas, astus ta sammusid, nagu tunneks ta enese laewa peal olewat. Uus lõbutuju tuli ta peale. Esmalt wilistas, siis nägi Päärn ta suud käiwat, nagu laulaks ta. Kui ta paar korda üle toa läinud, sai ta käik kindlamaks. Ta wiskas põlewa sigari-otsa nurka, kahmas laua pealt lühtri kätte ja kadus pikkamisi teise ruumi.
Päärn astus pimedaks jäänud akna tagant ruttu teise taha, mis sedamaid walgeks lõi. Ruum, millesse ta nüüd wahtis, oli suurem tuba pika laua ja selle ümber seiswate toolidega — opmanni söömatuba. Laud oli juba koristatud, kokkupandud lina walgendas ta
