Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/364

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 363 —

aega soand teda peksma hakata,“ heitis noormees wahele.

„Noh, kas wargad kallale ei kipu! Wargad tapawadki — eks seda ole nähtud! Tahtis ehk opmanni ja ka mind külmaks teha! Ja tal wõis teisi seltsimehi weel õues olla.“

„Aga miks nad siis sinu terweks jätsid ja ise ikke ära jooksid, ilma et oleks õlekõrtki warastand?“ küsis Päärn, wastu tahtmist Miina lühikeste jalgadega wale üle naeratades.

„Miks nad ära jooksid? Noh, mina hirmutasin nad menema!“

„Kulbiga wõi?“

„Ei, roobiga! Hakkasin roobiga wasta ja ise karjusin kõigest hingest appi.“

„Kes seda kuulis?“

„Mis sest, et ei kuuldud! Kõik magasid. Aga mõrtsukad said hirmu ja paniwad plehku!“

„Noh, eks soa näha, mis homne päew toob,“ tähendas Päärn. „Küll ta ütleb sulle warsti, kui palju mäletab. Sina pead seda puhku muidugi weel seie jääma, muidu mõtleks teine wiimaks, et sul koa süüd on. Ära minu pärast nii mures ole! Küll ma enese eest oskan seista. Ja kui parata põle — soatku aga peale aagrehi juure! Mis mõnikümmend hoopi mehele teeb!“

„Aga kas tead, Pearn?“ sosistas Miina korraga ja toetas peigmehe külle wastu. „Ta ehk ei julge häbi pärast kellelegi reakidagi, mis siin täna ööse oli, ega meile koa midagi teha! Muidu tuleb wälja, et ta ööse minu juure kippus, ukseriiwi lahti oli kangutand ja siis weel teomehe käest peksu sai. Eks ta pea kartma, et kõik teda naerma hakkawad.“