— 372 —
tub see wärw muidugi roheliseks ja wiimaks kollaseks. Jumala eest, nagu joodik, kes näoga wastu seina jooksnud wõi kõrtsis peksa saanud!… Wihaselt raputas opmann peegli poole rusikat, kus juures ta nurjatuma „mõrtsuka“ peale mõtles.
Kui pea ja nägu piinliku murega läbi uuritud, järgnes keha. Selleks tõmmas opmann, kui ta ukse lukku käänanud, särgi seljast. Oma karuse, tõmmupunase rinna pealt ei leidnud ta miskit wägiwalla-märki. Et aga peeglist walutawat selga näha saada, pidi ta oma keha tubliste wäänama, ja see sünnitas koledat walu. Mis talle selja pealt wiimaks silma paistis, polnud mitte armas: punased tursunud worbid käisiwad tal risti-põigiti üle ihu ning paaris kohas oli nahk sinine kui pajapõhi. Tõe poolest, nagu teomees, kes mõisatallist tuleb! Uus wihahoog wapustas opmanni isandat. Nüüd näitas ta peeglile kahte rusikat. „Oota, sa wõllaroog,“ näis ta nägu ütlewat, „küll me sinule weel toredama selja maalime!“
Ta puges ägades jälle särgi sisse, lonkas söömatuppa, wõttis kapist pudeli ja niisutas suud. Päris peaparandamine algas alles siis, kui lõunasöök laual auras. Ta laskis omale pehme leentooli laua äärde tuua, selja taha padja seada, jalge alla järi panna. Soojas hommiku-kuues istus ta seal ja püüdis ülekohut, mis ta ihule tehtud, söögi ja joogiga jälle heaks teha. Miina pidi teda nagu haiget kunagi ümardama: talle suppi tõstma, praadi ette andma, wiinaklaasi täitma ja patja selja taga kohendama. Seejuures oli tüdrukul nägu ees, et kiwid oleksiwad pidanud pehmeks minema.
