— 391 —
„No, mis siis nüüd nõuuks wõtta? Mis Mahtra mehed mõtlewad?“
„Mind on esmaspäewaks mõisa kutsutud — herra olla seal,“ wastas talitaja. „Eks soa näha, mis see lausub. Mehed tahawad uusi kontrahtisi nõuda ja nüüd kõige pealt sõnnikuweost lahti soada. Tulewad wist täna õhta minu juure jälle kokku ja tahwad aru pidada.“
Uuetoa peremees wahtis mõttes maha.
„Kas tead, Ants.“ ütles ta siis pead tõstes. „Wõta mind õige koa wankri-otsale ja wii Mahtrasse! Ma tahaks kõigest wäest teada soada, mis teie saks homme reagib. Homne päew läheb küll jälle wett widama, aga nõnna umbkotis edasi elada — see põle koa midagi!“
„Heameelega,“ kostis Sepa peremees. „Wankris ruumi küll — olen noorema pojaga üksi kirikus.“
Jüri saatis ema hobusega üksi koju ja sõitis Antsuga Mahtrasse. Homme tahtis ta sealt jala koju minna.
Õhtu tuli talitaja juurde hea hulk peremehi kokku. Niihästi nende nägudelt kui ka nende jutust oli iseäralist tumedat, trotslikku kõwadust märgata. Neil kõigil oli pikema wõitluse järele iseenesega korda läinud, oma lihasse ja luusse kaswanud orjakartust mõisa eest nii kaugele maha suruda, et nad saksaga rind-rinna wastu, pea-pea wastu tahtsiwad astuda, et oma õiguste eest wõidelda — wisalt, järelandmatalt. Ja seda julgust, kindlust ja kõwadust toetasiwad nad selle teadmise peale, et seadus nende poolt on. Et ta nende wastu oleks, polnud keegi selgeks teinud,
