— 392 —
saksad ka mitte, ja et ta nende wastu polnud, siis pidi ta nende poolt olema. Paljugi, mis saksad wastu waidlewad! Wõi need talupojale kunagi head on soowinud!
Iseäralist uudist seaduse enese kohta arupidamisel ette ei toodud. Kindlaks otsuseks sai niipalju, et sõnnikuweole kõik wastu tahtsiwad panna. Et seda wastupanekut mõisnikule mõjuwamalt awaldada, mõtlesiwad peremehed homme talitajaga koos mõisa minna. Wist kippus aga wana argtus üle öö paljude kallale, sest kui Sepa Ants teisel hommikul minekut tegi, seltsisiwad ainult seitse peremeest tema juurde, kes kaasa tahtsiwad minna. Põnewusega jäi Uuetoa Jüri nende tagasitulekut ootama. —
Konstantin von Helffreich, Mahtra ja Piiumetsa pärisherra, wõttis ainult talitaja jutule, sest et ta üksnes seda oli kutsuda lasknud; teised peremehed jäiwad mõisa-õue ootama, mis sõnumid Ants neile toob. Kui waja, tahtsiwad nad pärast teda koos ette minna.
Sepa peremees leidis walitseja kirjutusetoas mõisaherra ja opmann Rosenbergi mõlemad eest. Herra von Helffreichil näis aeg kallis olewat, sest ta hakkas, kui talitaja alandlikult teretanud, kohe asja otsast kinni ja püüdis wõimalikult lühidalt ja tõtates oma mõtteid awaldada.
„Opmann räägib mulle, peremehed olla uusi kontrahtisi nõund,“ algas ta. „Mis uusi kontrahtisi teie nõuate? Uusi kontrahtisi wõite alles siis nõuda, kui maad wälja on mõedetud ja ära takseeritud…“
Talitaja tahtis midagi wahele öelda, aga herra ei lasknud.
„Wait, nüüd räägin mina!“ ütles ta kulmu
